Ideaalses maailmas rikastaks raha, mis toob riigi loodusvarasid, selle riigi kodanikke, mitte poliitikuid. Kuid meie maailm pole kaugeltki täiuslik. Tegelikult ignoreerivad tohutu naftarikkusega riigid millegipärast sageli inimõigusi peaaegu täielikult. Võib-olla arvavad nad, et võim ja raha annavad õiguse teha seda, mida tahad? Ja enamasti teevad naftaärimehed tõesti seda, mida tahavad – oma parima sõbra USA abiga.
Mõneks hetkeks võib silmad kinni pigistada, kuid on lubamatu ähvardada samasoolist paari neljateistkümneaastase vangistusega pelgalt avaliku suudluse eest või keelata kodanikel korraldada rahumeelseid proteste.
Mitte iga riik meie nimekirjas pole nii halb. Mõned astuvad samme inimõiguste edasiste rikkumiste ärahoidmiseks. Kahjuks on neid, kus vähimgi olukorra paranemine on märkamatu. Loodetavasti see lõpuks muutub.
15. Liibüa
Kui Liibüa hakkas riigina arenema, otsustas Liibüa parlament, et nad peaksid sarnaselt lääneriikidele andma oma kodanikele õigused. Ja riik liikus õiges suunas, kuni Muammar Gaddafi püüdis demokraatia põhimõttest juhindudes muuta selles, mida ta pidas parimaks. Gaddafi lõi revolutsioonilised komiteed, et anda elanikele võimalus hääletada ja osaleda poliitilises elus. Mõni aasta pärast komiteede loomist omandasid nad väikeasulates suure võimu ja hakkasid seda kuritarvitama, nende liikmed tapsid, piinasid ja tegid neile inimestele, kes ei nõustunud komisjonide poliitikaga.
Teatud perioodil luuras 10–20% liibüalastest revolutsiooniliste komiteede jaoks oma kaaskodanikke ja andis teada kõigist, kes olid neile vastu või ei jaganud nende seisukohti. Selliste teisitimõtlejate tabamise eest määrati tasu, neid piinati või hukati ning televisioonis edastati isegi nende avalikke hukkamisi, kes julgesid kritiseerida revolutsioonikomiteesid.
14. Hiina
Hiina Rahvavabariik on naftatootmise poolest maailmas neljandal kohal ja rahvaarvult (üle 1,3 miljardi inimese) esimesel kohal. Arvatakse, et suurima majanduse suurriigi tiitel läheb USA-lt Hiinale ja on täiesti võimalik, et see juhtub lähiajal. Kuid nagu arengumaades, on Hiinas inimõiguste rikkumiste kohta palju tõendeid.
Et tulla toime ülerahvastatusega, on Hiina piiranud sündimust ühe lapsega pere kohta. See on viinud selleni, et vanemad, kes soovivad poissi, saavad teada, et nad saavad tüdruku, kas teevad abordi või annavad sündinud lapse lapsendamiseks. sünnipiirangu kehtestamise poliitika osutus väga lühinägelikuks, seda enam, et igaühel peaks olema õigus seda küsimust iseseisvalt otsustada, kuni füüsiline tervis seda võimaldab.
Tööseaduste rikkumised pole Hiinale võõrad. Riik toodab nii palju erinevaid kaupu, sest sealsetel töötajatel on vähe õigusi. Neid saab tööle panna tühise palga ja ennekuulmatute tingimuste eest. Tehased on ülerahvastatud, ruumid kuumenevad üle, piisav ventilatsioon puudub. Mõned tehased, mis pakuvad oma töötajatele eluase, on sunnitud tõmbama hoonete peale võrgud, et inimesi akendest välja ei visataks. Kogu majanduspoliitika on vaja üle vaadata, kuna töötajate enesetappude ärahoidmiseks on vaja selliseid meetmeid võtta.
13. Afganistan
Afganistanil, nagu Iraagil, on raske minevik. Mässulised on võidelnud võimu pärast üle kahe aastakümne ja see on toonud kaasa ebastabiilse olukorra riigis. Ja kuigi inimõiguste olukord on pärast Talibani võimult tõrjumist oluliselt paranenud, ei ole Afganistani kodanike tingimused endiselt kuigi head.
Probleem on selles, et riigi massimeedia kuulub valdavalt riigile. Lisaks on Afganistan religioosne riik, kus usust taganemise, ateismi ja poliitiliste protestide eest karistatakse surmaga. Nagu paljudes teistes islami riikides, on ka Afganistanis seadusevastane olla homoseksuaal või transvestiit; karistus selle eest on pikk vangistus. Varem, Talibani ajal, karistati homoseksuaalsuse eest surmaga.
2009. aastal kirjutas Afganistani president Hamid Karzai alla šiiitide pereelu seadusele, mis võimaldas abikaasadel oma naisi vägistada, aga ka täiskasvanud meestel väikeste tüdrukutega abielluda. Nendest kahest faktist piisab, et Afganistan saaks meie nimekirjas koha.
12. Brasiilia
Brasiilias on viimase 30 aasta suurim läänepoolkeral avastatud naftamaardla, kuid Brasiilia on ka väga korrumpeerunud riik. See probleem äratas ülemaailmset tähelepanu 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ettevalmistuste ajal. Poliitikud täitsid oma taskud rahaga, staadioniehitusse investeeriti miljardeid dollareid – ja suurem osa riigi elanikkonnast jäi allapoole vaesuspiiri. Rahaliste vahendite väärkasutamine on pannud brasiillased mässama oma valitsuse vastu, keda enam ei usaldata. Nagu selgus, poleks tohtinud ka politseid usaldada.
Üks Brasiilia suurimaid probleeme on politsei jõhkrus. Registreeriti politsei poolt kahtlustatavate peksmise ja mõrvamise juhtumeid, lisaks ei suutnud politsei tagada organiseeritud kuritegevuse vastu sõna võtnud tunnistajate kaitset. Paljud Brasiilia sõjalised rühmitused kasutavad politseinikke hukkajatena, sest keegi ei saa politseinikku peatada.
Lisaks politsei jõhkrusele töötab 40 000 brasiillast palgata või võlgade tasumiseks. Sellised töötajad ei saa töölaagrist lahkuda ka pärast võla tasumist.
11. Nigeeria
Nigeerias olid asjad varem palju hullemad. Seal ja praegu pole see magus, võrreldes muu maailmaga, aga see oli palju hullem. Olukord riigis hakkas muutuma pärast 1999. aasta põhiseaduse vastuvõtmist. Nigeerial on probleeme sõnavabadusega, kuid põhiliste inimõiguste rikkumiste allikas on islamiäärmusrühmitus Boko Haram.
Võib-olla mäletate, kuidas Boko Haram röövis 2014. aastal Chiboka keskkoolist 230 keskkoolitüdrukut. Nendest tüdrukutest said seksiorjad või nad müüdi rusikatäie Ameerika dollari eest. Rühm ründas koole, sundides noormehi nendega liituma surmaähvardusel. Alates 2002. aastast 20 000 inimest tapnud ja veel 2,3 miljonit sunniviisiliselt ümberasustatud Boko Haramit peetakse üheks ohvriterohkemaks terrorirühmituseks.
Nagu Araabia Ühendemiraatides, on ka Nigeerias samasooliste paaride avalik tunnete väljendamine kuritegu, mis võib kaasa tuua 14-aastase vangistuse.
10. Egiptus
Egiptlased olid väsinud politsei jõhkrusest, valimispettustest, korruptsioonist, madalatest palkadest ja paljudest muudest oma õiguste kuritarvitamistest, mis oli 2011. aasta revolutsiooni põhjuseks Egiptuses.
Egiptuse valitsus on kurikuulus sõna- ja protestivabaduse keelamise poolest. Tegelikult olid need kuriteod. Inimene, kes väljendas oma rahulolematust valitsusega, riskeeris vangi sattumise, piinamise või isegi kadumisega. Presidendi kritiseerimise eest karistati vangistuse või üüratu rahatrahviga. Kuidas saab riik paremaks muutuda, kui inimesed ei suuda arutleda selle üle, millega nad rahul on?
Piirideta ajakirjanikud andsid Egiptuse riigi ajakirjandusvabaduse edetabelis 143. kohale 165-st. Enamik sealsest meediast allub valitsusele.
9.Venemaa
Venelasi peetakse traditsiooniliselt pahadeks. Kui meenutada 1990. aastate filmide negatiivseid tegelasi, siis need on alati kas venelased või need, kes töötavad venelastega. Võib-olla on see külma sõja tagajärg. Kuid kuigi Venemaa kriitikat tuleks lääne meedia eelarvamuste tõttu võtta soolaga, rikutakse riigis siiski mõningaid inimõigusi.
Alustuseks on Venemaal LGBT-kogukondade suhtes äärmiselt negatiivne suhtumine. Samasooliste suhteid keelavate seaduste tõttu keeldusid mõned sportlased isegi 2014. aasta Sotši taliolümpial osalemast. Ebatraditsiooniliste (mitteheteroseksuaalsete) suhete edendamise eest karistatakse 15 päeva vangistust ja võimaliku riigist väljasaatmisega, kui kurjategija on välismaalane.
Lisaks on Putinile vastandunud ajakirjanike mitu müstilist surma. Kõiki juhtumeid peeti enesetappudeks, kuid juhtumite asjaolud olid mitmetähenduslikud. Igal aastal tapetakse Putinit kritiseerinud ajakirjanik. Ajakirjandus on valdavalt valitsuse kontrolli all ja niipea, kui midagi läheb erakonna poliitikaga vastuollu, lööb see häirekella. Seda ei tohiks juhtuda esimese maailma riigis.
Lõpuks süüdistatakse Venemaa sõjaväelasi tsiviilisikute röövimises, piinamises ja tapmises Tšehhi Vabariigis. Ka sellest kirjutanud ajakirjanikud surid.
8. Süüria
Relvastatud konfliktid Süürias on kestnud alates kodusõja algusest 2011. aastal. Kogu riik on sõjatsoon ja teadaolevalt otsivad miljonid süürlased varjupaika üle maailma.
Inimõiguste rikkumised said alguse pärast eriolukorra kehtestamist riigis, mis kehtis aastatel 1963–2011. Sisuliselt võisid julgeolekujõud kedagi vahistada ja kinni pidada ükskõik milliseks ajaks.
Süüria president Bashar Hafez al-Assad astus hiljuti Ameerika Ühendriikide lemmikloomavihmale, kasutades oma kodanike vastu keemiarelvi. Süüria sõjaväelased alustasid Khan Sheikhuni linnale õhust keemiarünnakut, mille tagajärjel sai viga üle 557 inimese, neist 74 hukkus. Tegemist on ohvriterohkeima keemiarelva kasutamisega Süüria kodusõjas alates 2013. aastast. Kolm päeva pärast rünnakut andis USA president Trump käsu tulistada 59 tiibraketti Shayrati õhubaasi pihta, kust keemiarünnak väidetavalt toime pandi.
7. Araabia Ühendemiraadid
Araabia Ühendemiraadid on üks elujõulisemaid riike maailmas. Kui maailm oleks kool, oleks AÜE laps, kes päris oma vanavanavanaisalt tohutu varanduse. AÜE pealinn Dubai püüab jätta muljet ühest maailma luksuslikumast linnast. Seal saab kullakange osta automaatidest. Seal lõid nad Maailmasaared – 300 saarest koosneva tehissaarestiku, mille ehitamine võttis tohutult raha. Aga raha pole Dubai jaoks oluline, sest seal on nafta.
Nagu mõnes teises meie nimekirjas olevas riigis, kaovad ajakirjanikud ka AÜE-s. Väita, et riigis puudub ajakirjandusvabadus, oleks alahinnatud ja LGBT kogukonna õigustele ei mõtle seal keegi. Pealegi on avalik suudlemine seadusega keelatud, mille rikkumise eest välismaalased riigist välja saadetakse. Ja kõige tipuks: nagu enamik nii luksuslikke linnu, ehitasid ka Dubai võõrtöölised, kelle tööõigusi rikuti. Tihti võeti neilt pass ära, et nad ei saanud riigist lahkuda, ei maksnud palka ja olid sunnitud töötama ettenähtud ajast kauem.
6. Saudi Araabia
Organisatsiooni "Freedom House" edetabelis on Saudi Araabia poliitiliste ja kodanikuõiguste järgimises üks viimaseid kohti. See ajab lausa nördima, et osariik, kus inimõigusi nii rikutakse, on USA nii lähedane sõber, kuid naftarikaste riikidega juhtub seda sageli: nad võivad teha, mida tahavad.
Saudi Araabia on üks neljast riigist maailmas, kus kurjategijate avalik hukkamine on endiselt tavaline. Mõrvas, vägistamises, relvastatud röövimises, narkootikumide tarvitamises, usust taganemises, abielurikkumises ja nõiduses (jah, see ei ole nali) süüdi mõistetud isikuid võidakse avalikult kividega loopida, maha lasta või pea maha raiuda.
Lisaks avalikele hukkamistele on teada, et Saudi Araabia jõukad inimesed võivad abielluda Jeemenist ja Indoneesiast pärit naistega – seitsmeaastaste tüdrukutega, kelle kohta sõna «naised» ei kehti. Paljudel juhtudel saavad neist seksiorjad, koduabilised või prostituudid.
5. Kanada
Kanada on teinud pika tee arenenud riigiks, kus austatakse inimõigusi. Kanada ajaloos on aga olnud teisigi aegu.
1800. aastatel otsustas Kanada valitsus, et riigi põliselanikud on vaja assimileerida kristliku kultuuriga. Põlisrahvaste lapsed ja noorukid viidi nende põlisasulast ja saadeti suurema osa aastast internaatkoolidesse. Seal pidid nad rääkima ainult inglise keelt ja nad ei tohtinud peredega suhelda. Mõnikord unustasid lapsed oma emakeele nii ära, et kodus olles ei saanud nad vanematega suhelda. Lapsi väärkohtleti sageli ning väärkohtleti nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Viimane selline internaatkool suleti 1996. aastal.
Esimese maailmasõja ajal paigutati 4000 Kanadas elavat ukrainlast kogu sõjategevuse ajaks interneerimislaagritesse. Teises maailmasõjas juhtus sama jaapanlastega. Pärast sõda lubati vara tagastada, kuid hiljem selgus, et see müüdi oksjonitel maha.
Ja muidugi tasub mainida joogivee kraanivee puudumist naftaliivade läheduses asuvates asulates.
4. Iraan
Iraan on viimasel ajal palju poleemikat tekitanud. Enamasti oli rahvusvaheline üldsus nördinud, et Iraan alustas tuumarelvade väljatöötamist ja sai oma armeele tuumarelvade ideest kaasa. Rahvusvaheline üldsus sundis Iraani ideest loobuma, kuid paljud ei märganud, et Iraani valitsus astub muid kahtlaseid samme.
1988. aastal tapeti Iraani vanglates tuhandeid poliitilisi protestijaid. Väidetavalt olid nende kohtuprotsessid ebaõiglased ja neid ei mõistetud surma. On dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et Iraan surub aktiivselt maha igasuguseid proteste valitsuse vastu. Kodanikelt valitsuse kritiseerimise ja rahumeelselt protestimise õiguse äravõtmine on üks ennekuulmatumaid asju, mida valitsus teha saab. See on nagu helistamine oma vanemale vennale, et peksa klassivenda, sest ta ei taha sinuga sõber olla.
3. Iraak
Iraaklaste elu ei ole kerge, sest relvakonfliktid toimuvad riigis igal kümnendil. Mõnikord tundub, et stabiilsust ei tule üldse.
Lisaks poliitilisele võitlusele valitsuse loomise nimel, mida inimesed võivad usaldada, on Iraagis toime pandud lugematu arv sõjakuritegusid. Mõned neist kuritegudest on toime pannud mässuliste rühmitused, kuid paljusid on toime pannud sõdurid sellistest riikide koalitsioonidest, kes väidavad end aitavat Iraagi rahvast, nagu USA ja Suurbritannia.
Sõjakuriteod hõlmasid piinamist kodanikelt teabe saamiseks, tsiviilisikute (või kõigi mässus kahtlustatavate) hukkamist ja salapäraseid surmajuhtumeid. Mingil teadmata põhjusel leidsid lääne valitsused Iraagi sõja ajal vabaduse nimel võimalikuks piinata inimesi ja vangistada süütuid inimesi. Milline iroonia.
2. Kuveit
Kuveit on enamiku inimeste jaoks vaateväljast väljas. Kõik ei leia seda kaardilt üldse.USA välisministeeriumi andmetel on Kuveidis aga üks hullemaid inimkaubanduse olukordi.
Paljud võõrtöölised tulid Kuveiti kõrgete palkade ahvatlemisel, kuid pärast tööle asumist avastasid nad, et maksavad nad harva midagi. Lisaks seisavad töötajad silmitsi füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise, ähvarduste ja vabadusepiirangutega. Tihti võtavad tööandjad töötajate passid ära ja nad ei saa riigist lahkuda. Tegelikult loovad tööandjad töötajatele lõksu ja valitsus pigistab selle ees silmad kinni. Kuid ei tasu oodata varajast välismaist sekkumist olukorda – Kuveidile kuulub ju 10% maailma naftavarudest. See on üllatav, arvestades, et Kuveit on Hawaiist vaid veidi suurem.
1. Katar
Katari valitsus teatas, et on heaks kiitnud töötajate põhilised inimõigussätted – kuid keegi ei usu neid.
Katari kohutavad töötingimused on pälvinud ülemaailmse meedia tähelepanu pärast seda, kui 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks staadioni ehitamisel hukkus mitu võõrtöölist. Asjaolu, et Katar võõrustab jalgpalli MM-i, on iseenesest põlastav kui selge tõend FIFA korruptsioonist, kuid see on eraldi artikli teema.
See on riik, millel läheb paberil hästi. 13% maailma naftavarudest teeb Katari SKT-lt elaniku kohta rikkaima riigi. Väidetavalt pole seal keegi allpool vaesuspiiri ja tööpuudus on alla 1%. Seda arvestades on valdav enamus Katari elanikkonnast – peaaegu 50% – võõrtöölised.
Neid tõmbab õitseva majanduse tingimustes kõrgete palkade lubadus. Kuid tegelikkuses makstakse nende tööjõule väga madalalt või isegi üldse mitte ja nende elu on väärtusetu. Katari töötingimused on nii kohutavad, et MM-i staadioni ehitamisel hukkub eeldatavasti 4000 inimest.
Jääb üle loota, et Katar ei määra endiselt globaalset trendi, kuidas töötajate õigustega hakkama saada, muidu jääme kõik hätta.
Soovitame vaadata:
See on ülevaade kümnest maailma kõige kohutavamast riigist, kus elada; sul on väga vedanud, et sa ei sündinud ühes neist!
