Vana-Rooma orjad kannatasid sageli igasuguse piinamise all. Teatavasti piinati mõne kuriteo toimepanemises kahtlustatava vaba inimese asemel tema orje, mõnikord ka surmani. Kuid siiski ei takistanud see roomlasi vabu mehi ja naisi kiusamast, sest Vana-Rooma seadustes võis alati leida lünki, mida Rooma eliidi esindajad korduvalt kasutasid. Teid võib huvitada artikkel 15 hirmuäratavatest piinamisseadmetest, mille olemasolu on raske uskuda.
10. Eesliks õmblemine
Vana-Rooma on alati olnud kuulus oma julmuse poolest. Näiteks Apuleius (Kuldne eesel) ja Lucian (Lucius või eesel) kirjeldasid oma kirjutistes sellist piinamist:
Kõigepealt tapeti eesel, rebiti kõht lahti ja eemaldati tema siseelundid. Seejärel võeti süüdistatav alasti ja topiti looma sisse. Kõht õmmeldi kinni, jättes orja pea väljapoole, et ta ei lämbuks, pannes sellega ta veel kauem kannatama.
Looma keha, milles oli ori, jäeti päikese kätte ja aja jooksul hakkas see lagunema. Mööda seda roomasid putukate vastsed ja raisakotkad hakkasid laguneva looma liha kallal nokitsema – sellise piinamise ohver ootas oma surma väga kaua.
9. Metssigade toitmine
Püha Gregory kirjeldas noorte tüdrukute piinamist, mille viisid läbi roomlaste võimu all olevad Heliopolise inimesed:
Iga neitsi, kes selle katsega silmitsi seisis, anti kõigepealt gladiaatoritele. Kui tüdrukut ei saanud enam süütuks pidada, riietati ta lahti ja lõigati kõht lahti, tõmmates seest välja. Edasi valati kehasse odraterad, õmmeldi kõht üles ja anti metssigadele lahti rebida.
8. Eemaldage siseelundid
Vana-Rooma inimesed uskusid, et mida kõrgem on teie staatus, seda rohkem inimesi saate ilma tagajärgedeta tappa. Näiteks oli keisril õigus tappa kedagi, kindral võis kergesti tappa leitnandi ja sõdurid - tavakodanikud.
Sotsiaalredelil üles ronimine oli rangelt keelatud: kui tavaline elanik vägistas sõduri, allutati talle avalik kastreerimine. Kui sõdur ise kodanikul seda vabatahtlikult lubas, siis roogiti ta välja.
Need reeglid, nagu ka idee meestevahelistest armusuhetest, tekitasid Vana-Rooma ajaloos palju segadust, sest igaüks võis kergesti süüdistada teist inimest käsuliini rikkumises.
7. Köitmine
Tiberiust peeti Rooma ajaloo kõige kohutavamaks ja julmemaks keisriks ja seda mõjuval põhjusel. Tal oli peaaegu alati halb tuju, nii et piinamine pakkus talle erilist naudingut.
Tema julmuse sihtmärgid olid sageli ohvrite suguelundid. Keiser kutsus sageli oma vaenlasi enda juurde ja jõi nendega veini - neile pakuti jooke, nad tühjendasid klaasid, misjärel Tiberius sidus külaliste alkohoolset joovet kasutades tihedalt kinni nende suguelundid, et ohvritel ei oleks võimalust. tualetti minna. Siin algas tõeline piin – kannatanud ei suutnud ülevoolavat põit tühjendada.
6. Piinatud senaator
Tiberiuse julmusega suutis keiser Caligulat ainult jamada. Kord rebis ta senaatori kõhu lahti. Ta jäi ellu, misjärel Caligula otsustas tal silmad välja urgitseda. Järgmiseks võttis ta kuumad tangid ja võttis välja senaatori sisikonna, enne kui selle pooleks rebis.
Rooma uskumuse kohaselt ei olnud senaatori surm karistus, vaid vabastamine. Karistuseks oli piinamine ja inimesele määrati surm alles pärast seda, kui ta oli läbinud kõik Caligula ebainimlikud katsed.
5. Tünnidesse viskamine
Mõned olid määratud kannatama kauem kui teised. Keiser Domitianuse valitsusajal piinati kristlasi kõige keerukamalt. Üks õudsemaid piinamisi oli kristlase mee ja piimaga kokku määrimine, seejärel sunniviisiline toitmine toiduga, mis meelitas ligi kõikvõimalikke parasiite, ja tünni löömine.
Ohvri keha mädanes tünni seest ja parasiidid neelasid selle seestpoolt. Kaks nädalat hiljem suri mees, kellest sai kristliku usu märter.
4. Elus matmine
Teine Vana-Rooma keiser Nero armastas inimesi elusalt matta. Neitsid, kes rikkusid oma puhtusetõotust, said peaaegu alati sellise karistuse. Vaid korra käitus Nero teisiti: ta müüris preestrinna Rubria väikesesse koopasse ja jättis ta nälga surema.
Ohvrid kaevasid ise oma hauad, kuhu asetati vaiad. Nad üritasid inimest suruda nii, et panus läbistas südame, isegi kui tema toime pandud kuritegu oli tühine. Raskemates kuritegudes süüdistatavaid üritati tõugata, et koolad saaksid vigastada, aga mitte tappa, misjärel ohver jäeti hauda surema või maeti elusalt.
3. Läbi keha närimine
Mõnikord kasutasid timukad piinamiseks loomi, nagu näiteks piinakatla puhul. Näljane loom, rott, koer või kass, pandi väikesesse pada. Seejärel kinnitati see pada avaneva poolega süüdistatava kõhu külge.
Timukas küttis lahtise tulega pada põhja; selles olnud loom hakkas paanikasse sattuma. Rott üritas sealt välja pääseda ja selleks, et see põgenemine toimuda, ei jäänud tal muud üle kui ohvri kõhust läbi närida.
2. Mesilaste korv
Selle kummalise piinamise mõte seisnes selles, et inimene kooriti, pandi tohutusse punutud korvi ja tõsteti puu otsa, millel oli suur mesitaru. Mesilastele see ümbruskond ei meeldinud, mistõttu nad hakkasid inimest nõelama ja tegid seda kuni tema surmani.
Eeldati, et süüdistatavad kannatavad valude käes pikka aega, kuid mõnikord surid kannatanud allergia tõttu kohe.
1. Ristilöömine
Vanad roomlased armastasid inimesi ristilöömisega hukata. Ristilöömist kasutati kunagi peamise meetodina lugematute orjade piinamiseks ja hukkamiseks. Ohvreid ei löödud alati ristile. Mõnikord riietati süüdistatav lahti, pandi kott pähe, seoti kinni ja peksti, sageli surnuks.
Juhtus, et ohvri käed naelutati risti talade külge, jalad aga samba külge. Selles asendis jäeti inimene aeglaselt surema, kuid mõnikord katkestati tema jalad, et paratamatut surma lähemale tuua. Mõnikord riputati ohvrid tagurpidi või lõigati ära suguelundid: puudusid ühtsed reeglid, iga timukas kasutas oma meetodit.
Soovitame vaadata:
10 halvimat piinamist inimkonna ajaloos Nii tegelesid nad teisitimõtlejate ja kurjategijatega ning meelitasid välja vajalikku teavet. Piinamine on tõeliselt hirmutav ja hirmutav.
